Kas Eesti ehitus- ja kinnisvarasektor on valmis hindama ehituse süsinikujalajälge?
Euroopa Liit on „EU Fit for 55” kokkuleppes võtnud eesmärgi, et 2030. aastaks tuleb ehitus- ja kinnisvarasektoril vähendada CO2 heiteid 55%. Aastaks 2050 peab sektor olema süsinikuneutraalne ehk ehitised kasvuhoonegaaside nullheitega. Erasektori uute hoonete maksimaalsed lubatud CO2 heidete piirmäärad on kavas kehtestada 2030. aastal. Kuid Rohetiigri ehituse teekaart 2040 seab eesmärgi need määrata juba aastaks 2026.
Praegu „toodab” ehitussektor peaaegu poole kogu CO2 heitest Eestis. Ehitus- ja kinnisvarasektori arvele annab 2021. aasta kasvuhoonegaaside netoheitest kirjutada 40,3% ja 2022. aastal juba 42,7%. Need hulgad põhinevad üksnes hoone küttekulul ja energiakasutusel. Arvestatud ei ole hoone ehitamiseks vajalike materjalide, transpordi ega jäätmete taaskasutamise süsihappegaasi heidet. Neid on praegu peaaegu võimatu arvutada puuduvate andmete ja ühtse metoodika tõttu. Võib eeldada, et materjalid, transport ja jäätmed kergitaks ehitus- ja kinnisvarasektori kasvuhoonegaaside netoheidet märkimisväärselt.
Arvestades keskkonnaeesmärke tuleb ehitusettevõtete konkurentsivõime nimel tegutseda kohe praegu. Tõsta tootlikkust ja tagada, et nii uued kui ka rekonstrueeritavad ehitised on madala süsinikujäljega, sest suure süsinikujäljega ehitised on iga aastaga aina kallimad.
Kuid kas Eesti ehitussektor on valmis? Millega saaks kohe praegu pihta hakata?
Ehitise tellija kui suunanäitaja
Seni on ehitussektoris pigem eelistatud otsuseid langetada raha ja kulude optimeerimise põhjal. Ehitiste keskkonnasäästlikkus on pigem kippunud kõrvale jääma, enamasti just kõrgema maksumuse eelduse tõttu. Kuidas sektoris aastakümnetega tekkinud harjumusi muuta ja jõuda madalsüsinikujäljega ehitisteni?
Kindlasti pole tegemist lihtsate killast ettevõtmisega. Tellijad on varsti fakti ees, et kohustuslikus korras tuleb ümber orienteeruda. Loobuda lühiperspektiivis odavatest lahendustest ja asetada rõhk raha asemel CO2-le. Eelistada materjale, millele on võimalik CO2 arvutada ja nõuda juba projekteerimisel olelusringi analüüsi (LCA). Iganenud on arvamus, et keskkonnasäästlik ja madaljalajäljega materjal maksab alati kordi enam.
Mõistlik on ennetada otsuseid, mida tuleb teha kohustuslikus korras ning mis seetõttu on suure tõenäosusega kiirustamisi tehtud otsused. Parem kohe teadvustada, et sisseharjunud kulueelarvel põhinev rõhuasetus on vaja ümber vormida ja vaadata hoone eluea kulude, materjali süsinikukulu ja ehituseelarve seoseid. Eestil on suurepärane võimalus näidata siin suurt paindlikkust ja oskust kõigil tasandeil koostööd teha.
Ehitise eluringi hindamine (LCA ehk Life Cycle Assessment)
Madalsüsinikehituse esimene samm on süsinikujälje mõõtmine ja selleks on ehitise eluringi hindamine (LCA).LCA-analüüs käsitleb kogu hoone eluringi. Ehitusmaterjalide tootmisest, transpordist, hoone ehitamisest ja kasutamisest kuni ehitise lammutamise järel tekkivate materjalide töötlemise ja ladustamise mõjudeni.
Objektiivse arvutuse jaoks on vaja keskkonnainfot ehk toote keskkonnadeklaratsioone. Kuigi mõnetine abi on ka toodete keskmistatud andmetest, siis tõesem on tulemus ainult kinnitatud keskkonnadeklaratsioonidega. Aga mis on toote keskkonnadeklaratsioon? Milleks sellega üldse vaeva näha?
Toote keskkonnadeklaratsioon (EPD ehk Environmental Product Declaration) on peagi kohustuslik
Toote keskkonnadeklaratsioon (EPD) näitab aasta tootmisinfo alusel toote keskkonnajälge, hindab toote keskkonnatoimet ja olelusringi hankimisest kuni lammutuse ja ringlusse võtuni. Deklaratsiooni eesmärk on kirjeldada ettevõtte tootmismõju ja tootmisprotsessi süsinikujälge ning aidata ehitustoote kasutajal teha keskkonnateadlikumaid valikuid. EPD annab arhitektile, projekteerijale ja ehitajale teabe, mis materjal on energiatõhusam ja väiksema keskkonnamõjuga.
Eesti ehitusturul on keskkonnadeklaratsioon suhteliselt uus ja siinsetest ehitustoodetest on EPD veel vähestel. Kuid lähiaastatel ei saa Euroopa Liidus ehitusmaterjale ilma keskkonnadeklaratsioonita enam müüa. Eriti keerukaks kujuneb olukord siis, kui on kehtestatud hoone süsinikujalajälje piirmäärad. Sel juhul ei piisa korrektse hindamise jaoks keskmistatud andmetest, vaid vaja on konkreetse ehitusmaterjali keskkonnadeklaratsiooni. Eestis tuleb seega kiiresti väljuda olukorrast, kus EPD on vaid üksikutel toodetel, ja jõuda olukorda, kus peaaegu kõigil toodetel on EPD.
EPDl on potentsiaal tagada ja tõsta toote konkurentsivõimet. Kuid Eesti turul tekitab muret ettevõtete võimekus deklaratsiooni koostada ja sertifikaati taotleda. Eriti just väiketootjate puhul, sest EPDd koostada, kinnitada ja registreerida ei ole kaugeltki mitte odav. Keskmiselt võib toote keskkonnadeklaratsiooni koostamine maksta üle kümne tuhande euro. Lisanduvad EPD registritasud ja iga viie aasta järel uuendamise maksumus.
Kinnisvara- ja ehitussektori süsinikuneutraalsuse ja ettevõtete konkurentsivõime nimel on tarvis keskkonnadeklaratsioonide taotlemist süsteemselt koordineerida ja kindlasti on omal kohal mitmed meetmed. Näiteks toetused ettevõtlusliitude või keskkonnaorganisatsioonide kaudu ning loodetavasti ei unune ka sihitud maksusoodustuste võimalus.
Ehitus- ja kinnisvarasektoris on paljut, mida parandada ning pikk tee on veel minna. Teema aktuaalsus annab just praegu suurepärase võimaluse ehitussektori probleemid läbi arutada ja leida parimad lahendused. Näidata, et peale infotehnoloogiliste tiigrihüpete suudab Eesti olla nõtke rohetiiger ka ehitussektoris ja reageerida muutustele kiiresti. Kui valida ehitustooteid teadlikult, tugineda andmetel ja keskkonnadeklaratsioonidel, saame vähendada ehitus- ja kinnisvarasektori keskkonnamõju ja süsinikujälge. Ning jõuda kulueelarvel põhinevast ehitamisest ehitamiseni, kus peale ehituskulude on arvestatud ka hoone eluea kulusid ja ehitusmaterjalide süsinikukulu. Olles samal ajal konkurentsivõimelised Euroopa ehitusturul.